Majanduskriis? (täiendatud 7/8/8)

Käesoleva teksti eesmärk on pakkuda välja praktiline ja lihtsalt teostatav lahendus, kuidas murda suurkapitalistide ja sõjardite ülemvõim maailmas - kuidas teha maailmast parem koht. Et me selleks valmis oleme, kinnitavad nii poliitilised, majanduslikud, looduslikud kui ka paljud muud sündmused.

Peagi oleme olukorras, kus on puudu vaid üks pisikene samm - üles on vaja näidata pisut tahtmist.

Dollari (ja üleüldse raha) väärtus kahaneb, nafta ja toit kallinevad, terved tööstusharud satuvad raskustesse, firmad pankrotistuvad, töökohad kaovad - paljude inimeste ostujõud ja maksevõime kahaneb. Inimestel on aina raskem täita oma kohuseid riigi ja panga ees. Nii on ring täis saamas ja kannatama hakkavad need samad asutused, kelle tegevusest tingituna on probleemid otseselt alguse saanud - finantsasutused.

Finantskrahhid.

USA kaks suurimat eluasemelaenude andjat - finantshiiglased Fannie Mae ja Freddie Mac - on sattunud tõsistesse finantsraskusesse. Kahepeale kokku omavad nad umbes poolt USA eluasemelaenu turu kogumahust - st 5 triljoni $ suurust turuosa. Käesoleva aasta jooksul on nende aktsiad kaotanud 3/4 oma väärtusest!
Olukord on äärmiselt kriitiline ja maailma juhtivad väärtpaberiturud oleksid juba suures languses kui USA Föderaalpank (US Federal Reserv) poleks eelmisel esmaspäeval (14.07.08) kinnitanud neile laenu andmist. See samm lõpetab lekke ja säilitab mõneks ajaks kinnisvarahiidude usaldusväärsuse, hoides seeläbi maailma majandust üleüldise finantspaanika eest.
Täpselt samal ajal sattus Indymac Bank likviiduskriisi. Kriisi põhjustasid jutud panga raskustest, mis on tingitud inimeste võimetusest oma laene tagasi maksta (Indymac Bank oli pank, kes klientidele erilisi nõudmisi ei esitatud ja sealt sai kõige lihtsamalt laenu). Tulemus - panga kliendid kiirustasid raha pangast välja võtma - ära viidi 1,3 miljardi dollari ulatuses hoiuseid. Hoiuste Kindlustamise Fond (Federal Deposits Insurance Corp - FDIC) võttis panga üle. FDIC näol on tegemist USA föderaalpangandussüsteemi osaga. Poleks nad vahele seganud, oleks aset leidnud USA ajaloo suuruselt teine finantsasutuse krahh.

Probleemi põhjus.

Nagu öeldud on ring täis saamas ja probleemide põhjustajad vaevlevad nüüd ise probleemide küüsis. Miks nii?Kõigi tänaste finantsprobleemide peamine põhjus on raha hulga arutu - katteta - kasvamine.15.08.1971.a. kirjutas Nixon alla seadlusele, mis ühepoolselt lõpetas kõik USA rahvusvahelised kokkulepped, mis seni kindlustasid, et 35$ on võrdne 31,1g kullaga. Sellest hetkest alates pole $ mitte millegagi tagatud, see on lihtsalt paberilipakas. Edaspidine on ajalugu ja föderaalpanga juhtimisel on dollareid juurde trükitud kontrollimatult.

Kuidas raha juurde tekib?
-Inimene, asutus või riik pöördub panga poole, et raha laenata.
-Pank laenab raha. Aga ta ei laena mitte olemasolevat raha vaid ta laenab raha, mida enne ei eksisteerinud - luuakse uus raha. Selle raha ainukeseks tagatiseks on laenuvõtja allkiri laenulepingul, millega ta tagab raha tagasi maksmise.
-Inimene veedab oma edaspidise elu tööl käies (e väärtusi luues) selleks, et maksta laenuandjale raha, mida enne laenamist ei olnud ei laenu andjal ega laenu saajal. Lisaks maksab laenusaaja ka intresse.
Seega tänapäeva panganduses ei teki rikkus mitte masside tööga vaid laenamisega.

“Iga kord, kui pank “annab laenu” luuakse uus pangakohustus, loob pank uue raha”. Graham F. Towers Bank of Canada 1934-1954 juhataja.
“Pankade poolt läbi viidav raha tegemise protsess on sedavõrd lihtne, et aju keeldub seda uskumast.” John Kenneth Galbraith.

USA Föderaalpank.
Raha trükkimist ja ka elektroonilise raha loomist kontrollib USAs Föderaalpank. Teadupärast ei kuulu see mitte USA valitsusele, nagu nimi seda justkui näitab, vaid 15-le suurpangale - teisisõnu eraisikutele.
Föderaalpanga suurimaid kliente on USA valitsus - 21.07.08 seisuga on USA riigivõlg Föderaalpanga ees9 524 154 000 000 $.
“Laske mul juhtida riigi rahasid ja mul pole asja, kes teeb tema seadusi” on öelnud Mayer Anseim Rothschild.

Et katteta dollareid saaks segamatult (kartmata usaldusväärsuse kadumist) juurde toota, on välja mõeldud mitmeid nutikaid skeeme.
Näiteks OPEC-is suutis USA omal ajal läbi suruda seaduse, et naftaga tohib kaubelda vaid dollarites. Just see on jäänud tõenäoliselt peamiseks takistuseks, mis hoiab täna dollari kurssi võrdsustumast EEK-ga.
Lisaks on IMF sidunud paljud riigid kohustusega, et riigi kogu valuuta peab olema tagatud US dollaritega.

Seni kuni massid seda dollarit rahana tunnistavad, püsib see ka maksevahendina.Katteta raha pideva suurenemise tulemused on ennast kaua oodata lasknud kuid viimasel ajal inimeste aina suurenev teadlikuse kasv on lõpuks kutsunud kaasa dollari kiire odavnemise - inflatsiooni.Inflatsiooni all ei tule mõista mitte kaupade kallinemist vaid raha odavnemist.

Õli tulle valajaks on Iraan, kes mõni aeg tagasi teatas, et tema enam dollarit ei aktsepteeri ja nafta vastu dollareid vastu võtma nõus ei ole. Siin peitubki Iraani ohtlikus USA-le. Iraani tuumaprogrammi taha poetakse vaid seetõttu, et oleks põhjus Iraani vallutamiseks. See aga vaikitakse maha, et praeguse USA asepresidendi Dick Cheney poolt juhitud firma Halliburton, on ajanud äri Iraaniga juba alates 1995. aastast. Veel nii hiljuti kui 2005. aastal müüs see firma Iraanile tuumamaterjale ja knowhow-d!!! (vt http://www.oie.ee/?p=36)

Intress.
Intress on raha lahjendamise kõrval teine peamine raha odavnemise põhjus.
Käesoleval süsteemil on üks alatiseks jääv puudus, mida võibolla on esmapilgul raske märgata. Kui mingi riigi raha trükib erapank ja annab seda raha riigile välja protsentidega laenuna, nagu praegu ongi, siis olemasoleva raha hulk saab igal ajahetkel kindlustada vaid laenu tagasi maksmist, mitte aga protsentide maksmist. Puhas loogika. Tekib alatine vajadus anda välja uusi krediite, et täita seda puudujääki. Järeldub, et rahaliste vahendite puudujääk on selle süsteemi ravimatu haigus. Haigus, mida toidab aeg, sest alati kasvavad peale uued laenajad.
Laenuintress sisaldub iga toote hinnas, sest kõik laenavad ja peavad seda tagasi maksma - ka kaupmehed, ka riik.

Ennevanasti oli feodaalkord, oli orjapidaja ja ori. Täna on kapitalistlik kord, on pank ja tööline. Ainuke vahe nende kahe ühiskonna vormi vahel seisneb selles, et tänapäeva inimesed elavad illusioonis, et nad ei ole orjad.

Eestis kallinesid kaubad viimase aastaga ca 11 %.
Hinnaralliga on ühinenud ka riiki, linnu ja valdu valitsevad erakonnad, kes oma territoriaalüksuse jalul hoidmiseks pidevalt uusi (ka äraunustatud vanu) makse välja nuputavad, ja samal ajal ka olemasolevate maksude protsendimäärasid tõstavad; ja loomulikult laene võtavad.

Tagasitulles USA Föderaalpanga poolt teostatavate finantsasutuste probleemidest välja ostmiste juurde - iga kord kui mõni finantshiid krahhist välja aidatakse, tähendab see maailma majandusele seda, et tekitatakse juurde järjekordne hunnik uut, katteta raha, mis lahjendab olemasoleva raha väärtust. Teisisõnu maksame selle jama kinni meie kõik. Ka sina ja mina.
Selleks et see kaardimajake püsiks, on vaja sarnaseid väljaostmisi ehk kinnimätsimisi ka edaspidi ja järjepidevalt. Kui tegemist on üksikjuhtumitega (või isegi kolmikjuhusega nagu praegu), suudavad panganduskartellid oma rahalehma alati ära päästa. Selline millegi tagamine mitte millegagi saab toimuda vaid ajani, mil inimmasside teadlikkus ületab teatud piiri ja mull lõhkeb.

Lahendus.

Alternatiiviks käesolevale süsteemile on see, et iga riik annab ise välja oma raha. Riikidelt kaob kohustus raha kasutamise eest erapankadele intressi maksta. Puudub ka vajadus rahvale intressiga laenu anda, sest riik (ehk rahvas) saab oma kasumi sellest, et elavneb majandus.
Et üleüldse rakenduks inimsõbralik rahandussüsteem, on kõigepealt vajalik praeguse rahandussüsteemi ülemaailmne kokku kukkumine. Kui hakata uut süsteemi riigiti üles ehitama, siis praeguses majandussituatsioonis leidub alati mõni mõjuvõimas panganduskartell, kes elu-jaatava süsteemi vastu välja astub ja oma intressipõhist raha peale surub.

Et saavutada kogu maailma stabiilne sõdadeta areng, on vajalik, et uus süsteem rakenduks kõikjal korraga. Enne aga tuleb vana kotti lasta.

Kuidas kogu maailma majandus kotti lasta on iseenesest väga lihtne. Kõik inimesed peavad minema panka ja nõudma endal arvel olevat raha sulas.

Kui inimesed üle maailma lähevad massiliselt pankadesse raha nõudma, siis kukub süsteem paratamatult kokku, sest pankadel pole seda raha. Ükskõik milliseid samme riigijuhid ka ei astu, lõpptulemust see ei mõjuta.

Kes võidab, kes kaotab?

Selle sammuga kaasneb paratamatult see, et kõik, kelle varanduseks on raha, jäävad oma varandusest ilma. Kuna aga rahal väärtust pole, siis tegelikult kaotatakse vaid illusiooni enesel oleva varanduse olemasolu kohta.
Kes oma varandust muudmoodi hoiab, nende varandus säilib.
Optimistlikud arvajad arvavad, et kogu maailmas olemasoleval rahal on praegu katet ca 5 % ulatuses. Raha on vaid illusioon. Milleks elada illusioonis? Milleks selle illusiooni purunemist veel aasta, aastat 5 või 10 oodata? Milleks lasta veel miljonitel kui mitte miljarditel inimestel vahepeal nälga ja sõdadesse surra? Milleks käia veel aastaid tööl, tühja rabeleda ja nt 30 aasta peale võetud eluasemelaenu maksta? Iga päev lisandub inimesi meie endi hulgas, kes laenu maksetega jänni jäävad ja kelle pank kodust välja tõstab. Aasta lõpus võid juba sina ise olla see, kes hakkama ei suuda saada - aina enam firmasi tõmbavad oma kulusi koomale või pankrotistuvad.Tekib küsimus, et kas parem hetk kriisiks on siis kui sinult või su lähedastelt on pank juba maja või korteri käest ära võtnud või on parem kui mull lõhkeks võimalikult kiiresti, arvestades, et tegemist on niikuinii paratamatusega?
Miks siis mitte kohe põhi ära võtta, et alustada juba praegu uue süsteemiga? Maja või korter, kus sa täna elad jääb ju sulle alles. Ära kaob vaid pank, kes sult selle eest raha nõuab! Pank andis ju seda raha, mida tal niikuinii polnud, seega pank ei kaota midagi, kui ta raha “tagasi” ei saa. Pangal pole suuremat õigust kinnisvarale kui seal elaval inimesel, sest maja on ostetud/ehitatud raha eest, mida just olemaski polnud, seega ei kuulu see raha ei laenu saajale ega ka laenu andjale. Kuna majas elaja on olnud sunnitud tegema sissemakse (mille ta eeldatavasti on teinud raha eest, mille ta teenis mingit väärtust luues - nt tööl käies vms), siis on temal majale suurem õigus kui pangal, kes investeeris vaid õhu. Kui vaadata, et kes on kaotaja, siis võiks arvata, et kaotaja on hoopis ehitaja, kes õhku aktsepteeris. Aga ka tema ei ole - ta andis osa raha töötajatele ja tarnijatele. Jne. Kokkuvõttes on selle maja kinni maksnud kogu ühiskond kuna ta on aktsepteerinud panga raha ehk õhku. Kuna aga kogu ühiskond on pangale võlgu, siis see kaotus saabki tasandatud sellega, et ebaõiglaselt küsitavat võlga ühiskond ei aktsepteeri. Kui ühiskonna juhtimine kuulub rahvale, siis on ring täis ja kõik on rahul.
Kõigile andestatakse nende võlad.

Võitjaks jääb inimkond ja üksikisik, kaotajateks panganduskartellid.

Kui kukub kokku majandus, siis kukuvad ka valitsused. Kui kukub nt USA majandus, kukub kogu maailma majandus, sest see on väga tugevalt seotud dollariga. Käesoleval rahandussüsteemil on veel üks tahk, mida peab arvestama. Vaadates USA olemasolevat võlga Föderaalpanga ees saab selgeks, et USA valitsus toimetab kahjumiga. Täiendavaid vahendeid võetakse mõtlemata tuleviku peale. Täna peetakse sõda, mis maksab ca 2 miljardit dollarit päevas.
Kuna ka selle kinni maksmiseks lisandub maailma majandusse pidevalt täiendavat katteta raha, siis järelikult maksame ka selle sõja kinni meie kõik.
Tekib paratamatu küsimus - milleks?

Nagu öeldud, on asjade paremuse suunas liikumiseks vajalik inimeste poolt üle maailma üks lihtne toiming. Raha välja võtta. (loomulikult enne olukorra paranemist tuleb kõigepealt läbi elada olukorra märgatav halvenemine - aga see on mingil hetkel niigi paratamatus.)
Et pall veerema panna, piisab ehk vaid antud loogika mõistmisest 5% inimeste hulgas üle maailma, edasi on juba paratamatus.
Mida välja võetud rahaga edasi teha? Tee midagi head …

Tarmo Kruusmägi

NB asjal on jumet vaid siis kui seda ülemaailmselt teha.