MUINASJUTT MAJANDUSKRIISIST

Kuskilt netist.

Olla kord old Kuningriigis suur häda ja viletsus, mille põhjust ükski lihthing ep osand ära arvata: turuletel justkui kaupa lademes, inimestel justkui käed-jalad otsas ja oskusigi küllaga, aga vaat kätte enam midagi, mis hinge sees hoiaks, ei saa. Justkui kuri nõidus oleks vahel. Oleks siis mõni Lohegi silmapiiril virvendand, kellel kimpu mõnd Kuningapoega saata – aga ei sedagi.

Kutsund siis Kuningas Tarku lähedalt ja kaugelt, et keegi mõistataks selle Mõistatuste Mõistatuse, tasuks luband muidugist tütart ja poolt Kuningriiki.

Voorinudki teadmameha siit ja säält. Üks pakkund põhjuseks vürtside liigsuurt sissevedu liigpisku kulla väljaveo vastu, teine pidand põhjuseks rahva kergemeelset ahnust, kolmas olla kuskilt midagi kuulnud kullaseppade susserdustest, neljas…

Lõpuks old sääl ka üks Lollike, kelle jutt tundund nii targas seltskonnas ilmatuma rumal: nõiduse põhjuseks olla VALERAHA, mida Varakambrihoidja vekslitena olematu kulla eest välja and. Kui Varakambrihoidja saand kelleltki näituseks hoiule puuda kulda, laenand ta selle protsentidega kohe välja kaupmehele, kes taht enesele uhket maja osta - jättes endale paremal juhul vaid kümnise jao. Maja müüja – kiriku vöörmünder - viind nõnda saadud raha – vaid kümnise jagu puudast vähema – omakorda varakambrisse hoiule - kust Varakambrihoidja sellest uuesti üheksa kümnendiku jagu Maahärrale laenand, et too endale uue hobuse koos uhke tõllaga saaks osta. Sellega ollagi ligilähedaselt esimene puud „valekulda” käibele lastud – ja nõnda talitand kaval laenaja veel mitmeid kordi – kuni ta lõpuks ühest puudast üheksa puuda kulla jagu veksleid välja oli laenand!

Selle tulemusel vekslid muidugist odavnesid, aga kaubad kallinesid – ja inimesed said järjest vähem osta neile hädapärast. Lollike ei teadnud täpselt kosta, millise kavala triki Varakambrihoidja seejärel veel tegi, küll aga teadis ta, et kuskiltpeale teatand laenaja, et tema enam veksleid välja ei anna – tulgu või tuld! Ja needki, mis temani kelleltki tagasi jõudsid, peitis ta kiivalt ära – justkui poleks neid kunagi oldki!

Nii juhtuski, et kuigi kõik vajalik eluks oli olemas – kaubad, müüjad, ostjad, töötegijad, isegi tööriistad - , polnud ühtäkki enam raha, et kõiki osapooli omavahel kuidagist kokku viia. Jäi üle veel vaid keelt limpsata ja pahaaimavalt urisema hakata.

Kuid see polnud veel kõik. Varahoidja oli aegsasti pöördunud Kuningriigi Kohtuniku poole, et saada endale õigust ka kõigi laenude kinnispantidele nüüd, kus keegi enam võlga maksta ei jõudnud – olgugi et kinnispandid olid panditud valevekslite eest.

Kohtunikul polnud voli seda lubada ilma Kuninga loata.

Kui Kuningas seda kõike suure rahvahulga ees oli pidand kuulma, tundis ta korraga, justkui oleks pooled riided seljast kadunud – ainult külluslik aluspesu varjas veel häbedust.

Sest Lollikese jutt pold sellega veel lõppend. Nüüd teatas ta niigi ammulisui unustanud rahvale, et tegelikult polevatki Kuningriigil oma raha – juba ammu mitte! Kõik olla võetud laenuks seltsamalt Varakambrihoidjalt, kes lisaks küsind selle eest ka veel kopsakat intressi – mida rahvas raske lisakoormisena pidand tagasi maksma. Seega – kogu raha ollagi VÕLG – nii et kui Varakambrihoidja seda enam kellelegi välja ei anna, ollagi raha otsas. Vastutasuks saavat Kuningas seda raha Kuningriigi nimel laenata mis tahes ulatuses – millal vaid vaja läheb. Eriti nt sõja kuulutamisel vaenulikule naaberkuningriigile.

Need kaks ollagi kogu nõiduse põhjus. Ja selsamal hetkel nägi rahvas korraga Kuninga täit alastust – viigilehtegi pold häbi varjamiseks jäänd.

Aga sa pead meile ütlema, enne kui lubatud Kuningriigi saad – karjus vihast punane rahvas - , mida peaksime nüüd tegema!

Võtke kogu vara Varakambrihoidjalt, mis ta teilt petuga on saand, ja las kannab teenitud karistust vangitornis, et teil kunagi temaga enam tegemist ei tuleks. Aga Kuningas ja tema Kohtunik rippugu viis päeva häbipostis, et nende vaikival nõusolekul on nõidus teie peale tulla saand.

Peab küll ütlema, et Lollikesel oli tükk tegu, et takistada maruvihastel sellidel ja hobusepoistel süüdlaste kohest tapalavale tirimist.

Kui Lollike oli Kuningaks kroonitud ja pulmaöö seljataga, saabus Kuningriiki rahu ja õitseng, millist ammu pold nähtud. Varakamber suleti ja keegi ei pidand enam kelleltki laenama – nii jõukaks sai rahvas üleöö pelgalt ausa tööga. Ja ehkki see sündis ennemuistsel aal, vestetakse seda Lugu Kuningriigi Päästjast küll nii-, küll naamoodi tänase päevani – õpetuseks ja hoiatuseks kõigile, kes kunagigi sarnase nõiduse ohvriks peaks langema.
(autor teadmata)